Täna, seekord taas mustas mantlis (s.o tööpäeva lõpetanult) nägin Rüütli tänavast mööda minnes, et kiirabi oli kohale kutsutud. Aga... Aga see oli ju see koht, kus istus see mees.
Tähendab, mobiilseid kerjuseid on ikka nähtud. Kes tulevad ja küsivad raha. Ja ma ei oska nõustuda nendega, kes ütlevad, et neile sümpatiseerib see, et öeldakse otse ära, et võetakse õlleraha. Esimesel korral see ausus tõepoolest üllatab ja võidab. Ent alates kolmandast korrast pole see enam üllatav ja hakkab mõjuma lihtsalt nahaalselt.
Kuid Rüütli tänaval istunud mees oli statsionaarne kerjus. Kel ühelt poolt, võiks öelda, puudus ettevõtlikkus, aga kes teisalt kannatas välja selle tüütu istumise. Nii et kannatlik. Ja tänase jaheda ilma juures - üllatavalt kannatlik. Kellest kõndisin päeva poole mööda südame kripeldades... Kuni vihma hakkas langema. Mispuhul tema stoilist liikumatut istumist nähes panin talle siiski midagi pihku.
Kiirabi sinna tulles läksin lähemale ja küsisin, mis toimumas. Peljates siiski halvimat - see meeleheitel ja kannatlik isik istus ikkagi ääretult liikumatult seal.
Aga parameedikud pigem muigamisi ütlesid, et mis tal ikka häda - lihtsalt on palju võtnud.
Ja kinnitasid, et ei see tühine jahedus neid enam alista, kui on talvekülmast jagu saanud.
Kergendust see tõi, ehkki lõppeks pole see otseselt mingi hea lõpuga lugu. Ega kuidagi otseselt üllatav ega eriline. Siiski
Ehk on imelik viis alustada seda postitust. Kuid ikkagi. Vahel on tulnud tunne, et tahaks kirjutada ilmast. Mitte inglaslikus mõttes - "How's the weather!", millele pole mõtet küsimärki taha pannagi, sest see pole tegelikult teema.
Ometigi moodustab ilm üsna suure protsendi täheldatavast. 1) Näen inimesi, 2) tajun kliimakõikumisi (väga tujukalt alanud kevadet) ja 3) märkan mingeid nihkeid linnaelus. Nii võttes võib öelda - ilm moodustab 33% täheldatavast.
Kuid eelmist sissekannet alustasingi juba lumesajust (mis tollal üllatas - oli 19. märts). Nii et ei tundunud väga värske jälle hakata pihta mingi meteoroloogilise tähelepanekuga.
Ehkki 1. aprilli lumesadu oli tõepoolest päris naljakas, eriti kui juba märtsi alguses algasid pominad, et vot nüüd on kevad lõpuks alanud...
Kuid selle asemel tulgu siia siis selline äraspidine kevadetähis nagu statsionaarne kerjus.
Millega sedapuhku ka lõpetan. Et paremal ajal jätkata.
No comments:
Post a Comment