Kolmas

Eelmises postituses rääkisin, et tööl täheldatav jaguneb üldjoontes kolme lahtrisse, millest kolmandaks mainisin linnamelu. Seegi hargneb mitmeks alajaotuseks - esiteks ülikooliga (enam-vähemgi) seotud üritused, teiseks ülikooliga mitteseotud üritused, kolmandaks performance'likud tembud, täiesti teo enese pärast.

Paraku midagi väga rabavat polegi öelda. Mõni teeb möödakõndiva plikatirtsu mahakukkunud jäätisepallist novelli või lausa poeemi maailmaraskustega leppimisest ja raske ülesmäge-teekonna algusest. Ma nii kirglikult ei tee. Ent omamoodi mainimisväärset tahaks mainida küll. Ja minu jaoks meeldejäävana tunduvat sõnadega jäädvustada.

10. aprilli aegu oli Küüni tänava juures, umbes kiirsöögiputka Teine Koht ees - kust paistab Poe tänavasildi kõrval Edgar Allan Poe tõsiseilmeline must-valge nägu - üks rattaasi. Rattamüük ja -parandus. Seetõttu läksid päris paljud sel päeval ratastega mööda ja ratastega sinna ja muidu. Oli selline ilm, et päikese eest kippus lausa varju.

Eile, 17. aprillil, oli see-eest südamekatsete telk üles pandud. Kus mõõdeti vererõhku, veresuhkru taset ja muudki. Võeti sõrme otsast verd ja öeldi selle põhjal inimese pulss. Kuid istusid tüdrukud telgis ja osutasid Raekoja peaukse poole ja ütlesid, et kolmas korrus, kolmas korrus. Ilm oli sedavõrd külm, et aparaadid ei tahtnud töötada.

Oli üks muljetavaldav salkkond rootslasi. Kes seisid purskkaevu ees ja laulsid. Noored tüdrukud, 13-15 umbes, laulsid dirigendi käe järgi piisavalt hästi, et neid võis pidada tütarlastekooriks. Kolmehäälselt tegid ka, ehkki veidi ligadi-logadi. Astusime paari eestlasega juurde ja jäime kuulama ja palve peale vastu laulma mõnda eesti laulu. Kuid ei õnnestunud meil saada ühele nõule selle osas, mida sobiks laulda. Proovisime Tõnis Mäe "Ilus oled sünnimaa'd", kuid poolepealt läksime üle Jääboileri "Lumevärvi" peale.

Hiljem ära minnes tuli meelde üks palju parem laul. Mida saanuks rootslastele kirjeldada lauluna päikesepaistest ja lootsiku veeremisest üle lainete. See on küll vana nali, keeleteadmatuse kallal nokkida. Ometi on ta alati vahva oma saladuseke. Ja kõigil olnuks tore - ühtedel viisi, teistel sõnade pärast.

Tegelt on see üks neist lugudest, mis on parem, kui ise olla rootslaste nahas. "Mine patsi, me olime Tartus ja seal oli mingi kuldses tüüp, kes tuli meiega laulma!" Kui nad laulsid, oli ühel eestlasel käekujulise otsaga kingalusikas. Mis näeb oma konkssõrmedega välja nagu mõne zombi kämmal. Peaeesmärk selga sügada, ehkki sellega andis muudki teha. Nii et kui nad laulsid, võtsin selle kätte ja panin aeglaselt nende dirigendi õlale. Vahva oli näha, kuidas lauluhääled katkesid alt peale tuleva naerupahvaku tõttu.

Siis sattusid nad sellisesse ülemeelikuse seisundisse, et hakkasid naerma iga mu teo peale. Sellesse, milles inimest vaimustab juba vähimgi ebatavalisus millegi ütlemisel. Poseerida siis nendega ja teha naeratuse tagant pildi peale nähtamatuks jääva: "Höööö..."
Sellepärast, et viisakalt poseeritud reisipildid on sageli igavad.

Käis üks noormees paberi ja pastakaga. Statistikat tegi. Esitas mulle kaks küsimust. Alustuseks - "Kuidas te hindate oma tuju, skaalal 1-10?" Teiseks, "10-punkti-skaalal, kuidas te hindate selliseid küsitlusi, kus tänaval tullakse küsima?" Vastasin hinnetega 7 ja 6.
Ometi võinuks rohkemgi punkte anda - sest see võiks siiski olla küllaltki huvitav vahepala oma teekonnal kas tööle või koju või külla või kuhu iganes. Miski, mis raputab korrakski rutiinist välja.

Loodan, et ma ise ei taandu vastutulijate jaoks rutiiniks ja paratamatuseks, vaid et neil oleks ikka tore näha kuldset toretsemist.