Esimene

Kirjutas Lii Unt: "Inimesed üritavad hetke peatada, aga aeg kaob ikkagi käest." Ja nii on.

Tuleb osata nautida hetke, mitte viibida tulevikulootustes, mitte hulpida möödamikupettumustes.
Kuid vahel on hea, kui hetk on aheldatud mingidesse sõnadesse ja see ei kao enam kunagi käest. Siis saab maitsta neid sõnu ja taasnautida selle hetke kordumatust.

Kas või seda, kuidas täna lõppes tööpäev. Vahetasin riided ja - oli kollases tänavavalguses linn. Ja olid valged lumehelbed. Nüüd peaks ammu olema villand lumest, aga siiski, see tõi naeratuse näole. Vahepeal oli lumi juba ära sulanud, kevad korraks kiiganud. Seepärast oli loodus unustanud talve korraks. Nii et kui lumi langes, oli see mitte "ah sa jumal küll, jälle seda valget saasta taevast, millal küll lõpp tuleb". Vaid hoopiski esimene lumi. Esimene kevadine lumi, aga nägi välja nagu sügise esimene lumesadu Peterburi vanalinnas.

Sama pime oli minu esimesel tööpäeval. Kui ma ei teadnud üldse, kui palju ja julgelt maksab liikuda. Olin harjumatuse, kogematuse, alustaja argsuse tõttu aheldatud ukseava külge. Jagades seal inimestele kohvikuponge, nina punaselt tilkumas ja sõrmed lõdisevalt värisemas.

Mingeid nii markantseid hetki ei tekkinudki, mida iga hinna eest igavikku peatada. Kuid tänane lumi vaid meenutas toda lund. Praegune mingit sorti algus toda esimest algust. Sel päeval tõmmati kate jääskulptuurilt, mis tähistas Johannes Pääsukest, kes tegi pilti Hiina Draakoni kurgunibust, ühendades Eesti filmi 100. aastapäeva ja Draakoni aastat. Veel mitu nädalat sai selgitada, kus on seal õieti see draakon.

Markantset polnud, ütlesin, aga ometi sain järgmisel päeval teada, et esimene julgustav kommentaar tuli juba esimesel päeval. Minuni jõudis küll alles teisel. Tuli tädi, kes... Aga lasen tal endal öelda: "Tead, ma nägin Sind eile, ja ma ei jõudnud Sinuga rääkima tulla, sest ma pidin tööle minema. Aga ma läksin tööle, eile bussiga läksin, ja ma läksin oma kolleegide juurde, ja ma ütlesin neile, et mina nägin oma silmaga, Tartu vaimu..."

Seejärel tead, et oled kuidagi midagi hoopis muud. Ja et mõnele see mõjub.

Oh, ja esimene mornimgi kommentaar mõjus muigamaajavalt. Kui hukkamõist on sõnastatud nii, et teeb endalegi nalja, siis on ju ometi hästi.

Sest vestlesin parasjagu ühe noore teatriinimesega. Ja astus ühest lokaalist välja üks mees. Trepist alla veel üsna virgalt, aga mind silmates ta pilk tõsines. Ja ta kõndis raskel sammul mööda. Pomises mokaotsast: "Kuldne kretiin." Kui ta oli juba edasi astunud, muutus mu kõrvuni irve juba muheluseks. Vestluskaaslane ka küsis, mida naeran. Selgitasin. Jõudsin "Kuldse kretiinini" ja ta naeris.

Tiitlid-tiitlid...
Nimetatud on mind veel võlurionuks. Nii tütarlapsed, kes juba teiselt poolt Raekoja Platsi hüüavad: VõluriOONUU, vaadake, VÕÕLURIONUU!
Kui tulevad lähemale ja küsivad trikki, siis satun kimbatusse. Mis trikke ma nüüd oskangi? Vihmavarju keerutada. Mütsist olen proovinud jänest välja võtta. Aga kord on jänes nähtamatu, või on jänes kuskile mütsisügavustesse kaduma läinud. Või on hoopiski müts defektiga ega anna jänest kätte. Siis tuleb müts viia parandusse. Seal putitab mütssepp peakatet oma alasil ja...
Ehkki müts sai parandatud, ei olnudki kuskil selle sees jänest. Korraks veel imestusin, aga siis laksatasin vasta otsaesist - aga loomulikult! Minu puhul pole ju tegemist võlurionuga.

Kui tuli üks kodutu küsima, küsima hästi kätteõpitud viisakusega (kahjuks ilmselt piitsa abil selgeks saanud): "Vabandust. Ma loodan, et Sa ei pane pahaks, aga... Aga kas sa oled võlur?" Siis selgitasin, et pole siiski võlur. Olen hoopis Suudlev Tudeng ja toimetan inimesi kohvikusse. "Ahah. Vabandust, ma loodan, et Sa ei pane pahaks, aga ega Sul 50-sendist pole?"

Mis puutub üllatavasse viisakusse, siis üks pikem härrasmees (olekult oleks öelnud, et see purjus inimene oli kalkar, aga lugu ei luba niimoodi teda tituleerida) pakkus peaaegu viisakalt molliandmist.
Küsis, milles probleem on. (Moel, mida saab tõlgendada nii "what's the deal'ina" kui ka "what's your problem'ina"). Nii et vastan, et olen Suudlev Tudeng ja kutsun inimesi kohvitama. Ta vastas: "Ahah." Mõttepausi ei täitnud isegi "õõõ"-ga. Tuikus vaid ühe sammu võrra vasakule. Siis kogus ennast veidi ja küsis: "Aga kas sa molli ei taha saada?"
Keeldusin ja astusin eemale. Ta ei hakanud pakkumisega peale käima - kui ei taha, siis ei taha! - ja sinnapaika see jäi.

Kord tuli keegi, kes tuli juurde, silmad säramas. Ja ta ütles omavahel, et väga peen näen välja. Ja kätt surudes oli tal rahatäht, mille andis sellest vaimustusest tiivustatuna. Kui ta edasi kõndis, tahtsin teda juba kinni pidada ja tagasi anda. Kuid ta kõndis juba edasi. Ja oli korraks kimbatus.
Ja ei teagi, kuhu see markantne seik läheb. Kas sellesse, milles inimeste headus paneb üllatudes naeratama, või sellesse, milles käitun ikkagi vastupidiselt sellele, kuidas põhimõttelisemalt õigeks pidasin.

Sest tahtsin järele joosta, kuid ei jooksnud. Ja sellest tuli korraks süümepiin - kuidas ma nii... Tagantjärele olen taibanud, et ta tahtis lihtsalt väljendada oma lugupidamist sellise nähtuse vastu, mida ma esindasin. See oli tema viis öelda, et ta nägi oma silmaga Tartu vaimu. Nii et jäi nii.

Palju hetki. Iga natukese aja tagant tuleb veel mõni. Ei taha neid niisama käest lasta. Nii tuleb neid tasapisi koguda. Mingi mass kogemusi kujuneb sisse, siis on hea ventiilist neid välja nõretada, lasta siia. Pealegi pole ma veel üleüldse kirjeldanud inimesi, kellega olen seeläbi kokku puutunud (kaheinimeseline üksus Henriette ja Valeria [kes ei ole Ränik] ja mündivana ja...). Lisaks olen maininud vaid esimeste nädalate vahejuhtumeid. Ajast, ühesõnaga, mil praeguseks harjumuspärasem asi rabas mind sedavõrd, et saada märkimisväärse tiitlit. Kuid ehk olen oma tegevusega praeguseks nii harjunud, et ei märkagi eredaid hetki, kuni ma neid sõnastama ei hakka.

Ei kuulu ükski neist möödanikupettumuste kilda, ei moodustu neist minevikku, mida veaks raskelt enda järel. On vaid kaadrid, mis on viimaks salvestatud. Ja hea, et on, sest nüüd ootan innuga nende hetkede ununemist. Siis on meeldiv kunagi uuesti lugeda. Ja naeratada.